Koidula loomingus põimuvad kodu, keel ja kuuluvus
Lydia Koidula luules on kodu ja kuuluvus seotud keelega, milles inimene oma kogemust mõtestab, ning ajaga, mil eesti keelest kujunes kirjanduse ja rahvusliku eneseteadvuse kandja. Koidula loomingut sügisõhtul lugedes võib tuttav kodupaik või perekonnas kõlanud keel tuua meelde isiklikke mälestusi. Tema luule ei piirdu siiski koduse igatsuse ega ühe sentimentaalse sõnumiga: isiklik tunne asetub laiemasse kultuuriloolisse aega, mil eestikeelne kirjandus aitas luua ühist arutlusruumi.
Koidula koht eesti kirjanduse kujunemises
Lydia Koidula, kodanikunimega Lydia Emilie Florentine Jannsen, oli 19. sajandi eesti luuletaja ja kirjanduselu tegelane. Ta tegutses ajal, mil eesti keeles kirjutamine aitas kujundada laiemat lugejaskonda ning tugevdada arusaama eestlastest kui ühise keele ja kultuuriga rahvast. Tema loomingut loetakse osana Eesti kirjanduse kujunemisloost.
Seda tausta arvestades ei tähenda Koidula tähtsus üksnes seda, et tema tekstides leidub kodumaa või kodu kujundeid. Tähtis on ka kirjandusliku väljenduse keel: eesti keel sai olla vahend, millega kirjutada tunnetest ja ühistest kogemustest ning pöörduda lugeja poole tema enda keeles. Keele kasutamine kirjanduses muutis võimalikuks, et lugejad said kohtuda tekstiga oma keele kaudu, mitte ainult rääkida sellest kui abstraktsest rahvuslikust sümbolist.
See ajalooline mõõde aitab lugemisel vältida lihtsustust. Kui luuletus puudutab kodu või kuuluvust, ei pea seda tõlgendama ainult ühe inimese igatsusena ega ka üksnes rahvusliku sõnumina. Mõlemad tasandid võivad olla kohal, kuid lugeja saab tähele panna, kuidas need tekstis kokku puutuvad.
Kodu võib tähendada paika, keelt või mälestust
Luules ei pea kodu tähendama konkreetset maja või lapsepõlvekohta. See võib olla tuttav maastik, perekonnas kasutatud kõnepruuk, jagatud lugu või tunne, et inimene kuulub kuhugi. Koidula loomingu kodu- ja kuuluvusmotiive tasubki vaadata mitmest küljest: isikliku kogemuse kõrval on nende taga ajastu keeleline ja kultuuriline olukord.
Sügise eelõhtu kodune aeg võib sellist lugemist toetada. Kui õhtud pikenevad ja pere koguneb koju, võivad vanad kohanimed, laulud või sugulaste jutustatud lood tunduda tavalisest tähenduslikumad. Lugeja võib märgata, milliseid mälupilte tekst temas äratab, ning samal ajal küsida, mis kuulub tema enda kogemusse ja mida saab mõista Koidula ajastu taustal. Isiklik seos aitab tekstile lähemale jõuda, kuid ei tõesta iseenesest, mida autor iga kujundiga mõtles.
Ühine keel ei tähenda ühist kodutunnet
Koidula luule võib mõjuda ühtaegu isiklikult ja ühiskondlikult. Ühe lugeja jaoks tähendab kodu lapsepõlvepaika, teise jaoks lähedastega jagatud keelt, kolmanda jaoks mälestust, mis püsib ka kodust eemal. Rahvusliku kuuluvuse kujunemine ja inimese enda kodutunne puutuvad kokku, kuid ei ole üks ja sama kogemus.
Seepärast ei tasu Koidula loomingut kokku võtta valmis vastusena küsimusele, mis on kodu. Tema ajalooline tähendus aitab mõista eesti kirjanduse ja keele rolli ühise kultuurilise eneseteadvuse kujunemisel. Luuletuse isiklik mõju sünnib aga lugeja kohtumisest tekstiga: igaüks võib märgata eri kujundeid ja siduda neid omaenda mälestustega.
Mida sügisene lugemine esile toob
Novembri eelõhtu rahulikum aeg võib anda võimaluse märgata, kuidas omaenda mälestused lugemist suunavad. Üks lugeja mõtleb kodukohale, teine keelele, milles ta lapsepõlves lugusid kuulis, kolmas inimestele, kelle kaudu kultuuripärand talle tuttavaks sai. Need seosed lisavad ajaloolisele taustale isikliku mõõtme, kuid ei asenda seda.
Lugedes tasub tähele panna, milliseid pilte ja tundeid tekst esile kutsub ning millised seosed võivad tulla lugeja enda kogemusest. Nii saab Koidula luulet käsitleda korraga oma ajastu kirjandusena ja teosena, mis avab ka tänapäeval küsimusi kodu, keele ja kuuluvuse kohta.
Milline koht või keel aitab sul kuuluvust tunda?
Source: Editorial research
Kommentaarid