Kuidas kujunes eesti kirjakeel ja miks keelenorm muutub

Ajaloo toimetus 2026-09-23 09:21 4 min lugemist

Avatud võõrkeelne sõnastik ja kaart, mis sümboliseerivad keeleõpet ja keele arengut.

Autor: Ventilatsioonimoodistuse toimetus

Tänapäeva eesti kirjakeel muutub koos selle kasutajatega: sõnastik võib aja jooksul täpsustada sõna tähendust või muuta selle kasutussoovitust. See puudutab igaüht, kes kirjutab koolitööd, ametikirja või avalikku teksti. Muutuse mõistmiseks tasub vaadata, kuidas piirkondlikest kõnepruukidest kujunes ühine kirjakeel. Kui vana raamatu sõnakuju erineb tänasest, on järgmine küsimus, kas muutunud on kirjaviis, sõna tähendus või keelenorm.

Esimesed tekstid kirjutasid üles juba kõneldud keelt

Eesti keelt kõneldi ammu enne seda, kui sellest säilisid pikemad kirjalikud tekstid. Varased üleskirjutused ei tähista seega keele sündi. Need näitavad, millal ja milleks hakati kõneldud keelt kirjas kasutama. Algul oli vajadus suuresti seotud kiriku, õpetamise ja asjaajamisega.

1535. aastast pärinevad Wanradti ja Koelli katekismuse säilinud katked kuuluvad vanimate teadaolevate eestikeelsete trükitekstide hulka. Tollane kirjaviis võib tänasele lugejale tunduda võõras. Kirjutajad otsisid alles viise, kuidas eesti keele häälikuid olemasolevate tähtedega edasi anda, ning ühest kõigile tuttavast kirjakeelenormist ei saanud veel rääkida.

Ka „eesti kirjakeel” ei tähendanud algusest peale ühtainsat ühtset kuju. Põhja- ja lõunaeesti keelepruukidel olid oma kirjalikud traditsioonid. Näiteks 1686. aastal ilmus lõunaeestikeelne „Wastne Testament”. Vana teksti lugedes tuleb seetõttu arvestada nii omaaegse kirjaviisi kui ka piirkondliku keeletaustaga.

Grammatikad, sõnaraamatud ja piibel aitasid ühiseid valikuid kinnistada

Kui keelt tuli järjepidevalt õpetada ja trükkida, muutus tähtsaks küsimus, kuidas sõnu kirjutada ja lauseid moodustada. Heinrich Stahli 1637. aastal ilmunud grammatika oli üks varaseid katseid eesti keelt süstemaatiliselt kirjeldada. Sellised teosed tegid keele õppimise lihtsamaks, kuid võisid peegeldada ka koostaja emakeele grammatikamudelit.

Sõnaraamatud täitsid teist ülesannet: need kogusid sõnavara ja pakkusid vasteid lugejatele, kes pidid eesti keelt mõistma või kasutama. Ükski varane grammatika ega sõnaraamat ei saanud talletada kogu kõneldud keele mitmekesisust. Raamatusse jõudnud vorm oli sageli valik mitme võimaluse hulgast.

1739. aastal ilmunud esimene täielik eestikeelne piibel andis põhjaeestil põhinevale kirjakeelele suure leviku. Sama teksti loeti paljudes paikades ning see mõjutas sõnavara ja väljendusviise. Lõunaeesti kirjalik traditsioon ei kadunud selle tõttu korraga, kuid põhjaeesti alus muutus ühise kirjakeele kujunemisel järjest mõjukamaks.

Rahvuslik ärkamisaeg laiendas kirjakeele ülesandeid

sajandil kasvas vajadus keele järele, milles saaks kirjutada ajalehti, õpikuid ja ilukirjandust ning arutada ühiskonnaelu. Rahvuslik ärkamisaeg andis kirjakeelele senisest laiema lugejaskonna. Ühine kirjakeel muutus ühtlasi viisiks, kuidas eri paigus elavad inimesed said samu tekste lugeda ja omavahel mõtteid vahetada.

Selleks ajaks muutus ka kirjaviis. Eduard Ahrensi 1843. aastal ilmunud grammatika seostub uue kirjaviisiga, mis püüdis eesti keele hääldust varasemast täpsemalt edasi anda. Uus kirjaviis ei levinud üleöö: vanad ja uued tavad esinesid mõnda aega kõrvuti. Seepärast ei saa üksnes vana kirjapildi põhjal järeldada, et kirjutaja ei osanud „õigesti” kirjutada.

Keele areng ei peatunud ühise kirjaviisi levikuga. 20. sajandil arendati teaduse, hariduse ja avaliku elu sõnavara edasi. Johannes Voldemar Veski töö terminitega ja Johannes Aaviku keeleuuendused näitavad kahte viisi kirjakeelt täiendada: olemasolevaid võimalusi süstematiseerida ning uusi väljendusvahendeid pakkuda. Kõik pakutud sõnad ei juurdunud, kuid vajadus uute mõistete nimetamiseks jäi püsima.

Miks võib sama sõna eri aegadel teistsugune välja näha?

Vanas tekstis võib näha kuju „rahwas”, tänapäeva kirjakeeles „rahvas”. Siin on lugejale kõige nähtavam erinevus kirjaviisis: ajalooline w on asendunud v-ga. Vana kuju ei tõesta iseenesest, et sõna tähendus oleks muutunud. Selle selgitamiseks tuleks vaadata lauset ja teksti kirjutamisaega.

Teistsugune juhtum on piirkondlik vorm. Näiteks „pää” ja kirjakeelne „pea” osutavad samale kehaosale, kuid esimene võib anda märku murdelisest või teadlikult piirkondlikust väljendusest. Murdevorm ei ole ajalooallikas automaatselt viga. Kui aga kirjutatakse tänapäevast ametlikku teksti, tuleb arvestada selle teksti jaoks sobiva kirjakeelega.

Kolmandal juhul võib sõna kirjapilt jääda samaks, kuid muutuda selle kasutus või varjund. Sõnastiku märkus ja kasutusnäited aitavad siis rohkem kui vana teksti üksik sõnakuju. Just seepärast tasub eristada kolme küsimust: kuidas sõna kirjutati, mida see tähendas ning millises olukorras seda kasutati.

Tänapäeva keelekorraldus aitab teha teadlikke valikuid

Tänapäevane keelekorraldus jälgib keele kasutust ning annab soovitusi selge ja sobiva kirjakeele jaoks. Eesti Keele Instituut tegeleb eesti keele uurimise, arendamise ja korraldamisega. Keeleallikatest saab otsida teavet sõnade, nende tähenduste ja kasutuse kohta.

Õigekeelsussoovitus võib muutuda mitmel põhjusel. Uus nähtus vajab nime, varem haruldane väljend muutub tavaliseks või selgub, et senine soovitus ei kirjelda kasutust piisavalt hästi. Muutuda võib ka soovituse sõnastus: range keelu asemel võidakse selgitada, millises tekstis üks või teine variant sobib. See ei tähenda, et igas tekstis oleksid kõik valikud võrdselt head.

Kirjutajal aitab otsustada teksti eesmärk. Avalikus teates on tähtis üheselt mõistetav ja lugejale tuttav sõnastus; ajaloolise teksti tsiteerimisel tuleb säilitada algne kuju ning vajaduse korral seda selgitada. Koolitöös või ametlikus dokumendis tasub kontrollida, millist kirjakuju ja tähendust ajakohane keeleallikas kirjeldab.

Järgmine kontrollitav samm tekib siis, kui kohtad vanas raamatus või uues soovituses tuttavat sõna võõral kujul: vaata Eesti Keele Instituudi keeleallikatest selle tänapäevast kirjakuju ja kasutusnäiteid ning võrdle neid vana lause kontekstiga.

Source: Eesti Keele Instituut

Taust ja tegevused Artikli kohta

Allikas ja kontroll Keeleajaloo taust

Artikkel seob eesti kirjakeele ajaloolised pöördepunktid tänapäevaste keelevalikutega; ajakohaseid sõnakasutuse soovitusi saab kontrollida Eesti Keele Instituudi allikatest.

Kontrollid