20. august 1991: otsus, mis taastas Eesti iseseisvuse

Ventilatsioonimoodistus toimetus 2026-08-16 07:38 4 min lugemist

Eesti sinimustvalge lipp lehvimas selges sinises taevas rahvusliku vabaduse ja uhkuse sümbolina.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 20. augustil 1991 kell 23.03 Toompeal vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Otsust toetas 69 saadikut. Sellega ei kuulutatud välja uut riiki, vaid kinnitati 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi taastamist pärast aastakümneid kestnud Nõukogude okupatsiooni.

Otsustav hääletus toimus Moskvas alanud augustiputši ajal, mil Nõukogude Liidu tulevik ja jõuvahekorrad olid lahtised. Eestis tuli samal ajal kaitsta strateegilisi side- ja võimukeskusi ning leida ühine sõnastus poliitiliste jõudude vahel, kelle arusaamad iseseisvuse taastamise teest olid varem erinenud.

Järgmine proovikivi oli saavutada taastatud riigivõimu tegelik toimimine ja rahvusvaheline tunnustamine. See protsess arenes kiiresti: välisriikide tunnustamisotsustele järgnesid Nõukogude Liidu tunnustus ning Eesti vastuvõtmine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni.

Augustiputš muutis otsustamise kiireloomuliseks

Moskvas algas 19. augustil 1991 riigipöördekatse. Nõukogude Liidu vanameelne juhtkond püüdis kõrvaldada president Mihhail Gorbatšovi võimult ja peatada liiduvabariikide iseseisvumise. Erakorralise seisukorra komitee tegevus tekitas ohu, et senised poliitilised vabadused surutakse jõuga maha.

Eestis ei alanud iseseisvuspüüdlus siiski putšiga. Sellele eelnesid laulva revolutsiooni aastad, 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioon, kodanike komiteede liikumine ning 1990. aasta otsused, millega alustati üleminekut Eesti Vabariigi taastamisele.

Putš tekitas olukorra, kus senisest ettevalmistusest tuli jõuda siduva riikliku otsuseni. Tallinnas liikusid Nõukogude sõjaväeüksused teletorni suunas ning võimukeskuste julgeolek polnud kindel. Ülemnõukogul oli vaid piiratud aeg, et kujundada piisava toetusega otsus.

Eesti Komitee ja Ülemnõukogu leidsid ühise tee

Taasiseseisvumise eel tegutses Eestis kaks olulist poliitilise esindatuse keskust. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu oli valitud veel Nõukogude Eesti institutsionaalses raamistikus, kuid selle koosseis oli asunud taastama demokraatlikku riigikorda. Eesti Komitee tegutses Eesti Kongressi täidesaatva organina ning lähtus sõjaeelse vabariigi kodanikkonna õiguslikust järjepidevusest.

Nende lähenemised ei olnud alati samad. Üks suund rõhutas praktilist üleminekut olemasolevate võimuasutuste kaudu, teine pidas keskseks Eesti Vabariigi kodanike ja nende õigusjärglaste mandaati. Mõlemad soovisid iseseisvat Eestit, kuid küsimus oli selles, millise õigusliku ja poliitilise tee kaudu selleni jõuda.

Augustiputši ajal saavutatud koostöö võimaldas kujundada otsuse, mis ei katkestanud riigi ajaloolist järjepidevust ning kaasas põhiseadusliku korra loomisse mõlema esinduskogu. See kokkulepe suurendas otsuse legitiimsust ja aitas vältida olukorda, kus Eesti iseseisvumist oleks varjutanud sisemine vaidlus uue riigi loomise ning vana riigi taastamise vahel.

20. august 1991: otsus, mis taastas Eesti iseseisvuse

Kell 23.03 vastu võetud otsus taastas riikliku iseseisvuse

Ülemnõukogu hilisõhtusel istungil vastu võetud otsuse keskne mõte oli taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus ja taotleda diplomaatiliste suhete taastamist teiste riikidega. Poolt hääletas 69 saadikut ning vastuhääli ei antud.

Kellaaeg 23.03 on jäänud Eesti lähiajaloo üheks täpsemalt mäletatud hetkeks. Selle tähendus ei tulene üksnes hääletustulemusest, vaid asjaolust, et otsus ühendas poliitilise tahte, õigusliku järjepidevuse ja võimaluse hakata iseseisvat riigivõimu tegelikult teostama.

Riigi Teatajas avaldatud pühade ja tähtpäevade seadus nimetab 20. augustit taasiseseisvumispäevaks. Nimetus peegeldab otseselt toonase otsuse sisu: Eesti ei alustanud 1991. aastal oma ajalugu nullist, vaid taastas okupeeritud vabariigi iseseisva tegevuse.

Miks ei räägita uue Eesti riigi loomisest?

Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. Eesti riikliku käsitluse järgi ei lõpetanud 1940. aasta Nõukogude okupatsioon vabariigi olemasolu õiguse mõttes, kuigi Eesti ei saanud oma territooriumil iseseisvat võimu teostada.

Seda arusaama toetas asjaolu, et mitu lääneriiki ei tunnustanud Eesti annekteerimist Nõukogude Liitu õiguspärasena. Välismaal jätkasid tegevust Eesti diplomaatilised esindajad ning säilis järjepidevus sõjaeelse vabariigi kodanikkonnaga.

Seetõttu eristatakse kahte nähtust:

1. aastal loodi ja kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik;
1. aastal taastati sama riigi võimalus teostada iseseisvat võimu oma territooriumil.

See eristus mõjutas kodakondsuse, riiklike institutsioonide ja põhiseadusliku korra taastamist. 20. augusti otsus ei käsitlenud Eestit Nõukogude Liidust sündiva uue riigina, vaid vabariigina, mille ebaseaduslikult katkestatud iseseisev tegevus jätkus.

Teekond 1918. aastast rahvusvahelise tunnustamiseni

Kuupäev	Sündmus
24. veebruar 1918	Kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik.
Juuni 1940	Nõukogude Liit okupeeris Eesti; järgnenud annekteerimist ei tunnustanud osa lääneriike õiguspäraseks.
30. märts 1990	Ülemnõukogu tunnistas Nõukogude võimu Eestis ebaseaduslikuks ja kuulutas välja üleminekuperioodi.
19. august 1991	Moskvas alanud augustiputš suurendas survet langetada viivitamata riiklik otsus.
20. august 1991 kell 23.03	Ülemnõukogu taastas Eesti riikliku iseseisvuse 69 poolthäälega.
22. august 1991	Island tunnustas taastatud Eesti iseseisvust; sellele järgnesid kiiresti teiste riikide otsused.
6. september 1991	Nõukogude Liidu Riiginõukogu tunnustas Eesti iseseisvust.
17. september 1991	Eesti võeti vastu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni.

Rahvusvahelise tunnustamise laine kinnitas, et 20. augusti otsus ei jäänud üksnes Toompeal vastu võetud deklaratsiooniks. Järgmine selge riiklik verstapost saabus 17. septembril 1991, kui Eesti Vabariik sai ÜRO liikmeks ja naasis täieõiguslikult rahvusvahelisse riikide ühendusse.

Source: Vikipeedia

Taust ja tegevused Artikli kohta

Allikas ja kontroll Ajalooline taust

Otsuse kellaaega ja hääletustulemust on kõrvutatud taasiseseisvumise ajalookäsitlusega ning tähtpäeva nimetust kehtiva seadusega.

Kontrollid