Müncheni kokkulepe 1938: kes otsustasid Sudeedimaa saatuse

Ajaloo toimetus 2026-09-30 08:05 3 min lugemist

Müncheni teemaline grafiti valgel seinal, mis meenutab ajaloolist linna ja selle keerulist minevikku.

septembril 1938 sõlmitud Müncheni kokkulepe kohustas Tšehhoslovakkiat loovutama valdavalt saksakeelse elanikkonnaga Sudeedimaa Saksamaale. Otsuse tegid Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia juhid; Tšehhoslovakkia esindajaid läbirääkimiste laua taha ei kutsutud. Väikeriigi vaatenurgast on see näide sellest, kui kitsaks võivad julgeolekuvalikud muutuda, kui tema territooriumi üle otsustavad teised riigid.

Münchenis otsustasid neli riiki Tšehhoslovakkia territooriumi üle

aasta septembri lõpus kohtusid Münchenis Saksamaa juht Adolf Hitler, Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain, Prantsusmaa peaminister Édouard Daladier ja Itaalia juht Benito Mussolini. Nende allkirjastatud kokkulepe käsitles Tšehhoslovakkia piiriäärset Sudeedimaad. Encyclopaedia Britannica Müncheni kokkuleppe ülevaade kirjeldab nii osalisi kui ka kokkuleppe põhitingimust.

Tšehhoslovakkia ei saanud kohtumisel oma tingimusi võrdse läbirääkijana esitada. See asjaolu on kokkuleppe mõistmiseks sama tähtis kui allkirjastamise kuupäev: riik, kellelt nõuti maa loovutamist, jäi otsuse tegemisest kõrvale. Suurbritannia ja Prantsusmaa soovisid vältida sõda Saksamaaga, kuid nende valiku vahetu hind langes Tšehhoslovakkiale.

Otsust ei saa taandada üksnes diplomaatide kohtumiseks. Sudeedimaa oli Tšehhoslovakkia osa, kus elas palju saksa keelt kõnelevaid inimesi, ent piirkonnal oli riigi jaoks ka strateegiline ja majanduslik tähtsus. Territooriumi loovutamine tähendas seetõttu enamat kui piiri nihutamist kaardil.

Mida Tšehhoslovakkia pidi loovutama?

Kokkulepe nägi ette Sudeedimaa üleandmise Saksamaale. Saksa väed asusid piirkonda hõivama 1938. aasta oktoobri alguses. Tšehhoslovakkia kaotas koos territooriumiga osa oma piirikindlustustest ning tema võimalused kaitsta allesjäänud riiki nõrgenesid. Münchenis tehtud otsus muutis seega kiiresti ka jõudude vahekorda Kesk-Euroopas.

Oluline on eristada kokkuleppe sisu selle hilisematest tagajärgedest. 30. septembri 1938 dokument puudutas Sudeedimaa loovutamist; kogu Tšehhoslovakkia ei läinud sel päeval Saksamaa kontrolli alla. Järgmiste kuude sündmused näitasid siiski, et territoriaalne järeleandmine ei taganud riigi püsimist. 1939. aasta märtsis hõivas Saksamaa Tšehhi alad ning Tšehhoslovakkia senisel kujul lakkas olemast.

Müncheni kokkulepet seostatakse sageli järeleandmispoliitikaga. Selle mõiste all peetakse siin silmas Suurbritannia ja Prantsusmaa püüdu vältida sõda, nõustudes Saksamaa territoriaalse nõudmisega. Mõiste aitab seletada nende valitsuste otsust, kuid ei muuda Tšehhoslovakkia olukorda vabatahtlikuks valikuks: tema territooriumi puudutav kokkulepe tehti ilma tema osaluseta.

Eesti 1938. aastal: võrdlus väikeriigi julgeolekuolukorraga

Eesti ei osalenud Müncheni läbirääkimistel ega olnud kokkuleppe osaline. Võrdlus Eestiga puudutab väikeriigi võimalust hoida oma julgeoleku üle otsustamine enda käes ajal, mil Euroopa suurriikide suhted halvenesid. 1938. aastal oli Eesti iseseisev riik. Britannica Eesti ajaloo ülevaade annab tausta Eesti iseseisvusele ja sellele järgnenud suurriikide survele Baltikumis.

Eesti geograafiline asend Nõukogude Liidu naabruses ning Saksamaa kasvav mõju Läänemere piirkonnas muutsid julgeolekuküsimused teravaks. Eesti pidi arvestama nii oma kaitsevõime, diplomaatiliste suhete kui ka võimalusega, et suurriigid võivad piirkonna saatust mõjutada. Müncheni juhtum ei olnud Eesti kohta tehtud otsus, kuid näitas, et väikeriigi huve võidi Euroopa kriisis käsitleda ilma tema enda nõusolekuta.

Samas ei olnud Tšehhoslovakkia ja Eesti olukord ühesugune. Nende suurus, asukoht, sõjaline võimekus ja suhted teiste riikidega erinesid. Müncheni kokkuleppest ei saa seetõttu tuletada lihtsat väidet, et Eestit ootas 1938. aastal sama sündmuste käik. Ajalooline võrdlus aitab sõnastada küsimuse otsustusõigusest, kuid kumbagi riiki tuleb vaadelda tema enda oludes.

Eesti jaoks kujunes järgmine aasta murranguliseks teistel põhjustel. 1939. aasta augustis sõlmitud Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungilepingu salaprotokoll paigutas Eesti Nõukogude mõjusfääri. See oli Müncheni kokkuleppest eraldi sündmus. Nende kahe juhtumi kõrvutamisel tuleb hoida lahus erinevad osalised, otsused ja ajajooned.

Mida Müncheni kokkulepe ajaloolise näitena õpetab?

Müncheni sündmuste keskne asjaolu on selge: neli riiki leppisid kokku Tšehhoslovakkia territooriumi loovutamises, kuid Tšehhoslovakkia ise ei saanud otsustamises osaleda. Järeleandmine ei hoidnud ära järgmisi Saksamaa samme. Need on konkreetsed ajaloolised asjaolud, mille najal saab arutada väikeriikide julgeolekut ilma eri ajastute kriise samastamata.

Kui Müncheni kokkulepet kasutada tänapäeva aruteludes võrdlusena, tasub esmalt küsida, kes vastava otsuse tegi, kelle territooriumi või õigusi see puudutas ja kas puudutatud riik sai ise kaasa rääkida. 1938. aasta vastused neile küsimustele selgitavad, miks kokkulepe jäi Euroopa ajalukku hoiatava näitena.

Autor: Ventilatsioonimoodistuse toimetus.

Source: Encyclopaedia Britannica

Taust ja tegevused Artikli kohta

Allikas ja kontroll Ajalooline taust

Müncheni kokkuleppe osalised ja tingimused põhinevad Britannica sündmuse ülevaatel; Eesti ajalooline taust on eraldi viidatud.

Kontrollid