Miks Jean-Paul Sartre 1964. aasta Nobeli preemiast keeldus

Ajaloo toimetus 2026-10-22 07:54 2 min lugemist

Kivist skulptuur vaatab üle pilvise taeva Pariisi ajalooliste hoonete poole.

oktoobril 1964 määras Rootsi Akadeemia Jean-Paul Sartre’ile Nobeli kirjandusauhinna. Prantsuse kirjanik ja filosoof keeldus sellest. Juhtum jäi kultuurilukku küsimusena, mida tähendab kirjanikule sõltumatus institutsioonidest ja tunnustusest.

Nobeli fondi arhiivis on Sartre kirjas 1964. aasta laureaadina ning märgitud on ka tema keeldumine. See ajalooline kanne ei tähenda, et ta auhinna vastu võttis: see dokumenteerib Akadeemia otsuse ja sellele järgnenud keeldumise.

Mida 1964. aasta auhinnaotsus tähendas

Nobeli kirjandusauhinna määras Rootsi Akadeemia Sartre’ile tema kirjandusliku loomingu eest. Auhinna ametlikus arhiivis on tema nimi 1964. aasta laureaatide seas. Sama kirje märgib, et Sartre auhinnast loobus.

Need on juhtumi põhifaktid. Auhinna määramine ja selle vastuvõtmine on eri sündmused: Akadeemia tegi otsuse, Sartre aga ei võtnud tunnustust vastu. Seepärast on täpne öelda, et talle määrati auhind, millest ta keeldus.

Keeldumine oli seotud kirjaniku sõltumatusega

Sartre’i keeldumist on seostatud tema sooviga vältida institutsioonide tunnustuse muutumist osaks kirjaniku identiteedist. See sobitub tema laiemalt tuntud hoiakuga, et kirjanik peaks säilitama sõltumatuse ning vastutama oma valikute ja avaliku rolli eest.

Siin tuleb lahus hoida dokumenteeritud fakt ja selle tõlgendus. Nobeli fondi arhiiv kinnitab auhinna määramise ja sellest keeldumise, kuid esitatud allikas ei kirjelda üksikasjalikult Sartre’i põhjendusi. Seetõttu ei saa arhiivikirje põhjal omistada talle üht kindlat motiivi ega esitada hilisemat seletust tema enda sõnadena.

Ajaloolises käsitluses on keeldumist sageli nähtud katsena hoida kirjaniku loomingut lahus ametlikust staatusest ja institutsionaalsest autoriteedist. See on tõlgendus, mis aitab juhtumi tähendust avada, kuid ei asenda allikaga kinnitatud asjaolu: Sartre keeldus talle määratud auhinnast.

Sartre’i teosed avavad tee eksistentsialismi juurde

Sartre oli nii kirjanik kui ka filosoof. Tema loomingus kohtuvad ilukirjandus, filosoofiline arutlus ja küsimus sellest, kuidas inimene tegutseb maailmas, kus valikute eest vastutust teistele üle anda ei saa.

Eksistentsialismi tutvustades tasub alustada tema 1943. aasta filosoofilisest teosest „Olemine ja eimiski“. See käsitleb teadvust, vabadust ja vastutust. Kirjandusliku sissepääsuna sobib 1938. aastal ilmunud romaan „Iiveldus“, kus filosoofilised küsimused jõuavad lugejani peategelase kogemuse kaudu.

Sartre’i näidend „Kinnine uks“ (1944) on tuntud oma suletud ruumi ja inimestevahelise pinge kujutamise poolest. Need teosed ei anna üht lihtsat eksistentsialismi definitsiooni, kuid aitavad näha, miks Sartre’i loomingut seostatakse vabaduse, valiku ja vastutuse teemadega.

Keeldumine ei kustutanud Nobeli ajalookirjet

Nobeli auhinna arhiiv dokumenteerib, kellele auhind määrati ning kas laureaat selle vastu võttis. Sartre’i juhtum näitab, miks need andmed võivad esineda koos: Akadeemia otsus jääb ajalooliseks faktiks ka siis, kui tunnustuse saaja selle tagasi lükkab.

Sartre’i puhul tähistab 1964. aasta kirje korraga Akadeemia valikut ja tema keeldumist. See ei muuda keeldumist vastuvõtmiseks ega vähenda selle tähtsust. Juhtum on kultuurilooliselt kõnekas just seetõttu, et kirjandusliku tunnustuse ja kirjaniku sõltumatuse küsimused kohtuvad ühes sündmuses.

Nobeli fondi ametlikust 1964. aasta kirjanduse auhinna kirjest saab kontrollida nii laureaadi nime kui ka keeldumise fakti.

Source: Nobeli fond

Taust ja tegevused Artikli kohta

Allikas ja kontroll Allikas

Nobeli fondi 1964. aasta kirjanduse auhinna kirje kinnitab Sartre’i laureaadiks määramise ja tema keeldumise.

Kontrollid